Koeraga Võimlema

Viimasel ajal olen palju mõelnud kutsikate füüsilise treeningu üle. Ülla-ülla, mul on ju kutsikas 🙂 Kui ma oleks kutsikatulekut ette aimanud, siis oleksin sellele teemale juba oluliselt varem mõelnud. Minu jaoks on küsimus just selles, et spordialade treeninguid tahetakse koertega aina varem alustada, aga kuidas teha seda nii, et koera keha ei kannataks? Muuseas, “sport” ei ole ainult sõnakuulelikkus või agility vaid näiteks ka koeraga matkamine ja jooksmas käimine. Minu segadus antud teema osas tuleneb ilmselt suuresti minu taustast:

1. Pipi oli minu esimene kutsikas, kellel juhtumisi on geneetilise soodumusega mure sidemetega – need lubavad liiga suurt liigese liikumisulatust. Praeguseks tean ma, et samasugust muret võib põhjustada ka kutsikaeas koera treeninguga ülekoormamine ja liigpikad jalutuskäigud. Oma praeguste standardite järgi ma ikka retsisin Pipit, kuigi ma ei saa öelda, et tema treening oleks hullem olnud paljude sporti pürgivate kutsikate treeningutest. Jah, Pipi puhul on tegu geneetilise soodumusega, aga ma enda tegevustega ja kutsika sporditrennidega ajasin asja tõenäoliselt hullemaks kui see muidu oleks olnud. Seetõttu kaldun praegu natuke konservatiivsemate lähenemiste poole.
2. Fitnessi kursusel oli kutsikate loengus toodud juhtnöör: 5 minutit suunatud füüsilist tegevust 2x päevas iga elukuu kohta (jah, ma hiljuti eksisin selle numbriga ühele küsimusele vastates – väga vabandan!) – ehk siis Mirmi on praegu 5-kuune ning selle juhtnööri järgi peaks ta saama 25 minutit suunatud füüsilist tegevust 2x päevas. Siia alla käib siis spordialade baastreening, jalutamine, mängimine, võimlemine ja kõik, kus me ise mõjutame koera midagi tegema, mida ta ise võibolla ilmtingimata ei valiks. Kui ma nüüd mõtlen, siis meil Mirmiga tulebki umbes niimoodi seda minupoolt koordineeritud füüsilist tegevust. Võibolla suts rohkem. Aga kui Mirmi ja Pipi ei mängiks, siis ma ilmselt 50 minutiga päevas hakkama ei saaks. Fitnessi kursuse järgi tuleks hüppetreeningutega ja kõrge intensiivsusega treeningutega oodata kuni koera kasvuplaadid on kinni kasvanud (saab kontrollida röntgeniga) või kuni koera 2-aastaseks saamiseni.
3. Viimase kuu aja jooksul olen näinud, kuidas ühte tunnustatud koerte fitnessi treenerit materdati avalikult selle eest, et ta postitas video 6- sekundilisest seismise harjutusest kutsikaga – tegu on ju meeletu püsivusharjutusega; ning kuidas teine fitnessi treener pidas vajalikuks rõhutada padjarea video juures, et kutsikat ei ole mingit moodi maiusega suunatud, kutsikat ei sunnita korduseid tegema ega ühtegi püsivusega harjutust tegema. Uhm… Kas tõesti on asi nii hull, et kutsikaga ei tohi … nagu mitte midagi teha? Kuidas koerad siis siiani hakkama on üldse saanud?

Minu rõõmuks arutleti sel samal teemal ühes minu jälgitavas Facebooki grupis. Esialgne küsimus, mis teema algatas, oli püstitatud nii:

“Is there any research to support the idea that dogs who begin serious (full height jumps) sport training before their growth plates close are at greater risk of injury either at that time or in adulthood? Not talking about bad training (long sessions poorly done) – just the physical element of it.”

Tõlkes siis oli küsimus selline: “Kas on läbi viidud teadusuuringuid toetamaks väidet, et koerad, kes alustavad tõsise sporttreeninguga (täiskõrgusel hüpetega) enne kasvuplaatide kinnikasvamist, kannatavad tõenäolisemalt vigastuste all kas siis koheselt või täiskasvanuna? Jutt ei ole halvast treeningust (halvasti läbiviidud pikad sessioonid), küsimus puudutab ainult füüsilist komponenti treeningust.”

Kuigi küsimus oli püstitatud pigem hüppamise suunal, siis tegelik diskussioon puudutas kogu kutsikate füüsilist treeningut. Kuna antud diskussioon ei ole avalikult ligipääsetav, siis tahaksingi anda kokkuvõtte seal arutletud teemadest ning järeldustest. Kõik vestluses viidatud artiklid on selle blogipostituse lõpus – ma ise ei ole neid kõiki jõudnud veel läbi töötada, aga hea, kui need kuskil olemas on 🙂 Arutlejateks ei olnud mitte päris suvaline seltskond (vähemalt mitte minu jaoks 😀 ) vaid muuhulgas ka veterinaarid, füsioterapeudid ning mitmed tunnustatud koolitajad, kokku oli teema all 300+ postitust.

Mis on paanika põhjus?

Väidetavalt on kutsika füüsilise treenimise paanika taga kaks asjaolu: kasvuplaadid kutsika kehas on õrnemad kui pehmed koed ning nende vigastamine on väga tõsine jama – selles kohe lähemalt; ning koerte spordimeditsiini järgi tekkis vajadus ennekõike ekstreemsemate alade nagu agility populaarseks muutumise käigus. Samas antud vestluse käigus ei osanud keegi välja tuua teadustöid, mis seoks kutsika varajase treeningu hilisemate vigastustega ning seeläbi ei ole ka kindlat seost kutsikate varajase treeningu ja spordimeditsiini vajaduse vahel.

Nn kasvuplaadid ehk epifüüsiplaadid on kutsikatel ja noortel koertel pikkade luude otstes olevad piirkonnad, kust luu kasvab kuni puberteediea lõpuni. Kutsikatel võib pidada luude kasvamise üldjuhul lõppenuks 18-kuuselt. Kuni kasvuplaatide sulgumiseni on tegu pehme materjaliga, mis on õrnem kui näiteks lihased, kõõlused või sidemed. Seetõttu võib kutsikal juhtuda, et lihaste, sidemete ja kõõluste asemel vigastab ta liigse koormuse puhul hoopis kasvuplaati. Miks see oluline on? Sest kasvuplaatide vigastused ei pruugi paraneda või paraneda piisavalt kiiresti, et kutsikas saaks ühtlaselt kasvada. Kasvuplaatide vigastused võivad lõppeda ebaloomuliku jäseme kujuga või teistest lühema jäsemega, mis omakorda võib tuua kaasa vigastusi täiskasvanud koera kehas. Väidetavalt võib nn kasvuplaatide vigastuste põhiliste põhjustena trauma kõrval välja tuua korduvad suure koormusega liigutused nagu hüppamine, mistõttu on teema eriti aktuaalne näiteks agility- ja frisbeekoerte puhul.

Mida mittepaanitsejad arvavad?

Kasvuplaatide vigastuste endi üle ei vaielda. Need on tõsised asjad ja neid tahetakse vältida. Samas tundub, et kasvuplaatide vigastamise hirm on teatud ringkondades nii tõsine, et füüsilisest treeningust tulenev positiivne mõju on varju jäänud: parem kehakasutus, treenitud lihased ja suurem luutihedus. Selles valguses tuli antud diskussioonis välja mitu arvamust:

1. Kõik loomulik liikumine on parim viis kutsika lihaste ja kehakasutuse arenguks. Loomulik liikumine on siis see, mis ei ole välise motivaatoriga nagu teised (täiskasvanud) koerad, kelle kiirused ja võhm võivad olla kutsika omast oluliselt tugevamad; pallid, mänguasjad ja maiused, mille jahtimise soov võib varjutada väsimustunde. Loomulik arendav liikumine toimub erinevatel pindadel, võimalusel looduses, ja on sisuliselt igasugune turnimine ja ukerdamine erinevatel pindadel.
2. Liialt konservatiivne lähenemine (näitena toodi USAs populaarset Puppy Culture füüsilise treeningu graafikut) on liialt üldistav ja ei sobi kõikidele koertele, näiteks aktiivsemate tõugude omanikud ei näinud, et nad suudaksid enda ja koera mõistust säilitades sellist kava jälgida. Samuti leiti, et selline kava küll ilmselt säästab kasvuplaate, aga koera muu füüsiline areng jääks soiku.
3. Väliste motivaatoritega tegevuse puhul tuleb osata koera hästi lugeda ja neid tegevusi teha mõõdukalt – tegelikult see kehtib ju kõikide koerte puhul, mitte ainult kutsikatele. Alati on mahust olulisem harjutuse kvaliteet, koera energia ja enesetunne. Hea treener suudab harjutuse õigel hetkel lõpetada ükskõik mis vanuses koeraga.
4. Mõõdukus ja koerte enesetunde jälgimine ei ole sageli inimeste tugevaim külg, mistõttu ongi tekkinud vajadus karmide reeglite järgi nagu “kutsikad ei tohi trepist käia”, “kutsikad ei tohi hüpata” jne. Samuti on piiranguid, mida on üldistatud, aga mis on olulisemad ühte tüüpi koertele ja mitte nii väga teistele. Näiteks trepist käimine on ohtlikum kogukale ja/või kohmakale kutsikale kui kergele ja/või kontrollitud ja koordineeritud liikumisega kutsikale.
5. Tõepoolest on harjutusi, mille tegemisega tasuks igal juhul oodata kuni koer on füüsiliselt välja arenenud. Näitena toodi näiteks agilitys hüppetreeningud (mõeldi siis tervete radade jooksmist ning süstemaatilist hüppetehnika treeningut mitte üksikuid hüppeid), kontaktpindade lõppversiooni treening ning slaalomi treening. Kui koer teeb trennis 10x täispikkuses slaalomit, siis ta kerele on see 120 kordust.

Diskussiooni käigus edastati ülaltoodud küsimus ka asutusele Cornell University College of Veterinary Medicine. Sealt tuli allolev vastus, mille tõlkimisega ma end mugavalt ei tunne:

There are no experimental studies that specifically address this question. There are exercise studies and its effect on articular cartilage across dogs mice, rabbits…. Generally thoroughbred race horses don’t race till they are 2 and growth plates are physiologically closed but they carry a light body weight of course.

The articular cartilage does respond to exercise in a positive way especially in young dogs – thicker cartilage and increased matrix constituents where the load/stress/strain is greatest. So I suspect that jumping will result in the same response. Chondrocytes are alive in both the articular cartilage and growth plate. I know that abnormal load in the hip as in hip dysplasia will influence the growing femoral head at both the articular surface and growth plate – shape changes – and the bone response reflects the stress distribution. So you might extrapolate to a normal joint the same way. Look at muscle. 

My advice is always to proceed with caution. Exercise on a normal joint will do no harm. The biggies are how much exercise – eventually it will become too much, and at what age? All I can say is use common sense and start slow and build up like any young or adult exercise schedule. Pull back if the dog is reluctant or sore. If a dog has a genetic propensity to joint problems like ruptured cranial cruciate ligament or hip or elbow dysplasia, I think extreme exercise may exacerbate the secondary effect of the genetic trait which arthritis and joint pain. Certainly body weight influences the response. I would not be doing heavy duty retrieving in that case.

Kokkuvõte

Nagu võite aru saada (ja see ei tule kindlasti üllatusena), et ühest vastust kutsika füüsilise treeningu osas ei ole 🙂 Teaduslik info sellel alal on leebelt öeldes puudulik. Minu enda kogemus ütleb, et tasub enda sisetunnet usaldada ja hoolikalt valida, kelle nõuandeid kuulata. Kui minu kui koerte fitnessi treeneri käest kutsika füüsilise treeningu kohta küsitakse, siis võin rääkida ainult sellest, mis minu silmis oluline on:

• koera käitumuslik pool korda või vähemalt töösse enne tehniliste trennidega alustamist
• õpetada kutsikas puhkama – väsimatut koera ei ole olemas, küll aga on koerad, kes ei oska puhata ning seeläbi võivad jätta mulje nagu nendel oleks meeletult palju füüsilist koormust vaja
• füüsilisest tegevusest võimalikult palju võiks olla mängimist erinevates kohtades ja turnimist erinevatel pindadel
• pikema distantsi jalutamisel osata jälgida koera väsimust ja teha vastavalt sellele puhkepause; käia pigem erinevates kohtades uudistamas ja kutsika tempoga liikumas
• muu füüsiline treening võiks järgida põhimõtet stabiilsus –> jõud –> jõud + kiirus (jõud+kiirus peaks jääma selleks ajaks, kui kasvuplaadid on kinni kasvanud)
• tehniliste oskuste trennid võimalikult lühikesed (lühike on minu jaoks 1-2 minutit) ning keskenduvad tugeva baasi ehitamisele ja mitte juba “lõpptootele”
• õpetada kutsikat rahulikult trepist ja astmetelt liikuma, mitte lasta teiste koerte järel ummisjalu treppidest tormata, autost välja hüpata vms
• pallimängudega jms kiirete sööstudega ja järskude pööretega tegevustega piiri pidada
• mina isiklikult arvan, et on okei kutsikaga seismist harjutada 😀

Diskussioonis väljatoodud lingid:

http://www.instituteofcaninebiology.org/blog/the-10-most-important-things-to-know-about-canine-hip-dysplasia?fref=gc&dti=183309485193612

http://jn.nutrition.org/content/136/7/2050S.long?fref=gc&dti=183309485193612

http://europepmc.org/abstract/med/1466510?fref=gc&dti=183309485193612

https://vcot.schattauer.de/contents/archivepremium/issue/special/manuscript/18470.html?fref=gc&dti=183309485193612

http://avmajournals.avma.org/doi/abs/10.2460/ajvr.73.6.838?dti=183309485193612&fref=gc&journalCode=ajvr

https://www.dailydogdiscoveries.com/puppy-growth-plates/?fref=gc&dti=183309485193612

http://vetfolio-vetstreet.s3.amazonaws.com/mmah/48/37155337d24e34963af2fc8e4cdce3/filePV0709_Von-Pfeil_P1.pdf?fref=gc&dti=183309485193612

http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/0363546517710213?journalCode=ajsb&fref=gc&dti=183309485193612

http://orthoinfo.aaos.org/topic.cfm?topic=A00613&fref=gc&dti=183309485193612

https://www.theatlantic.com/health/archive/2014/10/kids-and-long-distance-running-how-much-is-too-much/380857/?fref=gc&dti=183309485193612

http://avmajournals.avma.org/doi/abs/10.2460/ajvr.2005.66.307?fref=gc&dti=183309485193612

http://silvia.trkman.net/agilityisgood2.htm?fref=gc&dti=183309485193612

https://survey.az1.qualtrics.com/jfe/form/SV_aWpTMvQNsY6UnU9?fref=gc&dti=183309485193612

http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1532-950X.1991.tb01270.x/full?wol1URL=/doi/10.1111/j.1532-950X.1991.tb01270.x/full&fref=gc&dti=183309485193612&regionCode=EE&identityKey=413eb9c2-18f8-42fd-8d1e-3dd00f338265

http://www.sportsvet.com/the-canine-workout-companion/?fref=gc&dti=183309485193612

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/20058463

http://www.equinestudies.org/ranger_2008/ranger_piece_2008_pdf1.pdf?fref=gc&dti=183309485193612

https://www.puppyculture.com/new-appropriate-exercise.html?fref=gc&dti=183309485193612

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2100207/?fref=gc&dti=183309485193612

http://vetmed.illinois.edu/wp-content/uploads/2015/08/15.-Osteochondrosis-in-the-Horse.pdf?fref=gc&dti=183309485193612

https://www.horse-canada.com/magazine_articles/foal-weight-is-thinner-better/?fref=gc&dti=183309485193612

http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.2042-3306.2012.00651.x/full?fref=gc&dti=183309485193612